kiire vaheuudis

Eelmisel nädalal sain magada koguni kahel ööl. Pühapäeval hakkas jälle mürgel pihta. Ööl vastu teisipäeva lõppes präast koridoris trepist üles-alla jooksmisi ja vaidlusi istung kella 1 paiku. Hommikul siis nägin, miks:

IMG_0496Ma ei tea, kas keegi visati sealt kõrgelt aknast välja või mida, aga õhtuks olid nad välja kolinud. Ühistu juhatuse tädi Ljuuba kinnitas seda. Läks minu sellesama fotoga politseisse avaldust ka kirjutama, mingi naaber olla pealt näinud.

Ma ei usu muidugi seda veel, noh ilmuskumatu ja kui uskuma hakkan, loodan, et uued samahullud naabrid minu kohale elama ei tule. Ja neist on kahju, kelle naabriteks nad nüüd tänasest kolisid.

Seniks olge soojas, ma elan peaaegu õuetemperatuuriga korteris, sest katkine aken kohe minu ukse vastas 😀

Advertisements

naabrite isekusest, vol 6385787

Senikaua kui mingi asi on iseenesest mõistetav, ei teki mõtetki, missugune võiks elu olla ilma selleta, eksole? Aga kurat, kuidas nii isekalt siin maailmas elada saab, et jummala suva on, kuidas teised sinu tekitatud sita sees hakkama peaksid saama?

Mul on elus hästi palju probleeme unega olnud, mistõttu oskan seda äärmiselt hinnata. Unepuuduse käes olen vaevelnud näiteks ühikas elades kui teised möllasid ja ma koguaeg varahommikul tööle läksin või sealt rampväsinuna ühikasse tagasi jõudsin ja magada soovisin kuid teised tahtsid pidu, või siis stress, mis magada ei lase, südamevalu, mis üle pooleteise aasta üle paari tunni öösel magada ei lasknud või naabrid.. jep, jällegi olen saanud sellised, kelle sarnastest ma mõni aeg tagasi vabanesin (lähedased teavad Dimat). Jääb vaid loota, et need ülemised igapäevaselt kuni kevadeni uue aasta saabumist ei tähista sarnaselt Dimale. Hetkel on juba 7 ööd täis, mil järjest iga öö muusika üüranud, täna pandi see kinni näiteks kell 6 hommikul, nädalavahetuse ühel hommikul kell 9, aga pidu jätkus umbes 11 ajal, HOMMIKUL! Persse, ma tõesti lootsin, et pärast seda skandaali kui nädala jooksul kaks korda trepikojaukse klaas sisse ja muud lulli löödi, pärast mida üsna pikka aega vaikus oli, et nii jääbki.. Tutkit!

Pidin lihtsalt ära mainima, et nii nunnu on kui tööl megakiired ajad (ei saa tööajast õppida või piisavalt keskenduda) ning kodus ei ole selleks lihtsalt tingimusi, sest naabrid on nii lärmakad. Noh ja üldiselt ma eelistaks öösel kauem kui 30 minutit vaikuses magada.. see on üsna vajalik eksamiperioodil. Täna hommikul mõtlesime Saaremaale magama sõita aga oih, mul on kolm nädalavahetust järjest kool, ei saa me kuhugi.

Vingvingving, käiguperseneedkortermajad.

vaimsest ja füüsilisest vägivallast

Täna hommikul Ekspressist vaimse vägivalla lugu lugedes otsustasin, et panen ka enda loo enne pühalikku jõuluaega kirja. Kasvõi sellepärast, et aja möödudes mäletada, missugune oli minu noorusaeg, aga ka sellepärast, et teid valgustada ning taaskord tõdeda, et inimeste sisse ei näe. Me ei tea iial, mida keegi läbi elanud on. On vaid eelarvamused.

Minu kehakaal on terve minu elu väga palju muutumises olnud (suurim vahe oli  +30 kg!) kuid eneselegi uskumatuna kõlab, et ma ei mäleta, et mind iial keha pärast kiusatud või mõnitatud oleks. Kummaline, tavaliselt on see peamine põhjus.

Ma mäletan, et meie klassi tuli 3. klassi teisel veerandil uus tüdruk, Silja, mina läksin talle esimesel päeval Marianne kommi pakkuma (emps töötas toona valuutapoes :D), tema andis mulle tänutäheks vastu välismaa päritoluga kleepsu. See oli nii vahva päev ja Silja on tänaseni minu võib öelda, et parim sõbranna 🙂

Neljandas klassis tuli veel üks uus tüdruk, Sandra, ka temaga saime kohe jutule ja olime keskkooli lõpuni pea lahutamatud. Pisikeste eranditega.

Nende tüdrukutega polnud ka teistel väga probleeme, nii väikeses eas polnud lapsed veel nii õelad.. vist.

See oli vist kuuendas klassis, ei, vist ikka viiendas, kui meiega liitus Sereli. Mina endale loomuomaselt läksin temaga sõbrunema kuigi kõik teised hoidsid temast eemale. Ma ei saa tänaseni aru, miks see nii oli ja miks kõik nii läks. Igaljuhul ühel päeval vahetunnis ütles ta: “Marion, tule siia!” ja ma läksin. Poisid hüüdsid mind pärast seda kutsuks, kes iga hüüdmise peale kohale läheb, kuuletub. Hiljem liitusid sellega ka osad tüdrukud, ringlesid joonistused peremehest ja tema kutsikast, minust ja Serelist. Mina aga sain seeläbi veel paremini temaga läbi.
See, mis järgnes, on tänaseni sõnuseletamatult veider. Päev päevalt otsiti minus, minu perekonnas, meie varas, ehk siis kõiges vigu, nõrkusi, mida ette heita ning mille pärast koolis mõnitada. Ja mille pärast, et ma tahtsin, et uuel inimesel oleks kergem meie klassi sulanduda? Tahan head ja saan sitta vastu pead? Näiteks ei sobinud kiusatajatele see, et meie pere sõiduriistaks oli 70-ndatel valmistatud Opel, missest, et läbisime sellega iganädalaselt sadu kui mitte tuhandeid kilomeetreid sel ajal kui teised põhimõtteliselt kartulikoori sõid ning kuskil käia ei saanud. Kiusajatele ei sobinud ka see kui minu vanemad poest tutika auto ostsid. Tegemist oli KIAga, mis pani kiusupunnid igasugu pilte joonistama ja neid mööda klassi ringi saatma, muidugi nii, et mina neid tihti ei näinud. Ka jäi neile ette minu ema rinnapartii suurus, tõesti asjalik põhjus minu mõnitamiseks. Ja nii edasi, ja nii edasi. Need õelad irvitamised, kõkutamised kõlavad siiani kõrvus..

Noh poisid on poisid, neist ma ei saanudki aru, aga kui mu väga hea sõbranna minu vastu keeras ning mulle ükskord oma venna “peale saatis”, et see mulle jalaga perse lööks (see läks aga nihu), oli olukord veel lootusetum. See sama sõbranna püüdis mu ükskord pärast kehalise kasvatuse tundi (loomulikult ma ei julgenud seal pesta, käisin seda kodus tegemas või pesin koolis kraanikausis vaid kaenlaaluseid, sest ma olin madalamaks kui muru tallutud ja paljaks võtmine oli küll viimane asi, mida ma teha julgesin) kinni ning släppis mind korralikult. Ma jäin jummala rahulikuks, ma mäletan, et ma veel küsisin, milleks see kõik, kuid vastust ei saanudki.

Kui ma siiani ei olnud kellelegi kodus oma kiusamisest rääkinud, kuigi ilmselt aimati, miks mul muidu iga hommik kõht lahti oli, “valutas” või “palavik oli”, miks ma muidu koguaeg koolist eemale hoida tahtsin. Aga nüüd ma rääkisin oma vanemale vennale. Vanem vend käis släppija õega samas klassis. Asi sai lahenduse, släppija tuli minu ees veel vabandama ja me olime sõbrad edasi. Tema liidrikoht meie klassis oli alati garanteeritud, mistõttu ka poisid ühel hetkel jätsid minu mõnitamise.. ja võtsid uue ohvri. Mul oli temast nii kahju, aga midagi teha ka ei saanud, muidu oleksin ma jälle terve klassi vihkamise all, seda ma enam taluda ei suutnud..
Släppijale, diktaatorile, lõppes see lugu aga väga hullusti, nimelt lõpetas ta oma elu iseseisvalt väga noorena. See oli minu noorusaja kõige raskem periood. Täna sellele mõeldes algas siit minu tähetund, aga tol ajal oli sitaks raske, koolipingis istudes oli esimestel päevadel minu pinginaabriks küünal.. mälestamaks sõbrannat. Aga elu läheb ju edasi, isegi kui algul arvad, et ei lähe.

Pärast neid sündmusi sai minust heas mõttes klassi liider. Pigem oli meid kaks, mina ja Sandra, kes samuti vaimse terrori ohver mingi aeg oli. Aga nüüd me seal õitsesime, kogusime populaarsust, väikesed poisid vaatasid meid heldimusega, olime tõelised aktivistid nii klassis, huviringides (koor, korvpall, aeroobika, lilleseade jne) kui ka õpilasomavalitsuses, mina lisaks muusikakoolis. Minu põhinarrijad hakkasid päev päevalt minuga paremini läbi saama, pugema, tegime kõike koos ja meil oli gümnaasiumi ajal ikka parim ja megalt kokkuhoidev koosseis üldse. Ma ei saa siiani aru, kuidas ja miks ja mis üldse toimus ning kuidas ma nii kergesti kõigile andestasin..

Ma mäletan tänaseni ülitäpselt, kes mind mõnitasid, alandasid, kiusasid, mäletan neid, kes neutraalseks jäid ja nurgas istudes veekalkvel silmil mind haletsusega vaatasid ja mäletan ka seda, et mitte keegi ei astunud minu kaitseks välja. Aastaid! Mitte keegi.
Aga minu lugu veel ei lõppenud.
Keskkooli õitseajal kui koolis olid seisud parimad ning minu ellu linnapeika sattus olin veendunud, et jackpot peatus minu õuel. See oli see auhind, mis pärast megasitta põhikooliaega tuli. Preemia. Selle sära hakkas aga vaikselt tuhmuma kui minu haiglaselt armukade mees muutus päev päevalt kiuslikumaks kuni ühel päeval koolist tulles nimetas ta mind hooraks, sest olevat ma kursavendadega keppinud. Koolis, kas siis loenguauditooriumis või kohvikus, ma ei tea isegi. Selle karistuseks täideti vann jääkülma veega ning ta üritas mind uputada. Rääkimata neist mitmetest kordadest, kus mind lõi, juukseidpidi mööda korterit vedas, 7. korruse aknast alla tõugati tahtis, kuidas mind, maatüdrukut, keset talvist ööd Mustamäel õue kolis, kuidas mind korduvalt autoga taga aeti, et mind alla ajada jnejne. Hiljem proovis ta mind veel pussitada kui noaga minu uue kodu uksetaha sattus..
(Nüüd, aastaid hiljem, kuulsin, et ta oli terve eelmise suve südameprobleemidega haiglas. Kõlab karmilt, aga ma ütleks, et karma sai ta vist kätte. Olevat ta ka minust järgmisi naisi kolkinud..)

Ma ei rääkinud sellest kellelegi, sest kartsin, et keegi ei mõista mind. Raske mõista, kerge hukka mõista, eksole. Ometi nägid nii mõnedki minu sinikaid ja jäid vist uskuma neid lugusid, kuidas ma koguaeg dušinurga libeda põranda peal kukkusin. No aim sorri, aga nii lolli vabandust uskuma jäädes peab päris naiivne olema..

Soovin teile rohkem hoolimist ja märkamist, vähem pea kõrvale keeramist ja rohkem vahelesekkumist! Ilusaid pühi! 🙂

korvpall on võrratu!

Ma pean selle märgi siia maha jätma:
Nädalavahetus meenutas nii noorusaegu. Või noh pole kaua aega ilma peol käimata kellegi juures kella 4-ni öösel tsillinud. Viimatigi siis teises Eesti otsas.

Laupäeval mõtlesime, et läheks õige Rakverre kossu vaatama. Mõeldud-tehtud. Kuna mäng hakkas alles kell 20, teadsin, et enne kella 23 kindlasti koju ei jõua. Minu jaoks suur pingutus, sest olen harjunud vara magama minema. Läks teisiti, sest pidime ju kossupoistega veel tsillima ja nalja tegema, kusjuures selgus, et nii mõnigi nimekam mängija polegi nii ülbe ja kõrk kui ma arvasin 🙂  Mainimist väärib veel ka see, et jõudsime seetõttu koju alles kella 4 ajal, oh seda noorust! 😀 😀
Aga see kõik oli seda väärt ja rohkemgi veel. Tarvas pani laupäeval sellise mängu ja tõmbas endalegi üllatuslikult kenasti Cramole koti pähe. Ma olin niiiii õnnelik, et ma poisse pushisin seda sõitu ette võtma, telkust vaadates poleks iialgi sellist emotsiooni saanud.

Ise muidugi naljatlesin, et ju sellepärast oli võit käes, et isegi mina kandsin Tarva värvustega riietust 😀

Ja nüüd ma mõtlen, et peaks ka end ehk poistega Riiga EM-ile kaasa pakkima!?

IMG_0406Videot mängu lõpuminutitest vaadake mu feissbuukist:

ah et millega ma vahepeal tegelenud olen..

Mitte ammu kirjutasin ma oma loo, kuidas ülemine naaber mu korteri virtsaveega üle ujutas, nüüd tuleb sellele järg..

See oli täpselt kaks nädalat tagasi teisipäeva öösel kui ülemises korteris ilge möll käis, mõtlesin, et igavene värdjas, mingu tööle või tehku midagi, nädala sees ei panda nii pidu! Reede hommikul end zombina voodist üles riisudes olin juba täiesti endast väljas, sest kolm viimast ööd on üleval pralle käinud ja kui hommikul tööle minnes nägin, et ka trepikojas on lisaks suitsukonidele ja õllekorkidele ka trepikoja ukseklaas lõhutud, sain juba täitsa kurjaks ning kirjutasin juhatuse esinaisele pika ja detailse kirja. Alustasin sellest, et olen isegi noor inimene ja saan täiesti aru, et vahel pannakse pidu. Aga kui iga jumala nädalavahetusest saab iga jumala kalendripäev, siis.. Ma ei tea, ma ei ole üldiselt kaebupunn, aga kuskil maal on piir.

Tädi vastas mulle järgmiseks päevaks, tänas, et nii põhjalikult kõike kirjeldasin ning lisas, et nii mõned teisedki naabrid on selle nädala sündmustest talle teada andnud. Ka korteri omanikku on teavitatud ning et tema ei ole nõus üürilist välja viskama. Põhimõtteliselt midagi teha ei saagi, ainult siis on lootust kui viis korda on politseametnikud vara või üldise korra rikkumise tuvastanud, aga no kesse viitsib terve öö neid mente oodata ja nendega jageleda + ilma jaoskonda minekut ja avaldust kirjutamata ei saa niikuinii midagi teha. Mul ei ole tõesti võimalik iga päev Koplis mendijaoskonnas kirjandeid kirjutamas käia.. Suletud ring.

Järgmisel päeval oli üleval muidugi mõista pidu, aga ilma muusikata, tundub, et hirm oli veidi naha vahele pugenud..

Asi tundus raugevat.. kuni 9 päeva pärast esimest klaasilõhkumist oli ka uus ukseklaas katki visatud. Ukse kõrval seisis selle tõestuseks purunenud telliskivi..

Eile uinudes tõdesime peikaga, et käes on tavaline esmaspäev, sellega juba harjub, et üleval jälle pidu on..

PS! Meil vahetati trepas litsilõks* nüüd narkarite rõõmuks nupuga, mis avab ukse. Imelik, klaas visati sisse väljapoolt, nupp pandi sissepoole.

* Meil pidi varasemalt trepikojast välja minnes magnettableti vastu õiget kohta suruma või helistama samamoodi nagu trepikotta sisse tulles.. 🙂

Stockholm ja jõul

Kuna nii minul kui ka peikal on sügisväsimus kätte jõudnud, siis nädala sees me praktiliselt ainult magame ja käime trennis, nädalavahetustel pole ka kaua juba klubisse või üldse sõprade kodudest/söögikohtadest kaugemale jõudnud, ilmselgelt vananeme 🙂

Üle-eelmise nädalavahetuse tipphetk oli järjekordne õhtusöök toredas F-hoones, kus seekord oli teenindus megaaeglane, kakao liialt magus ja lisaks kõigele mingi klähviv koer ka naaberlauas. Pidin seekord pettuma.

Viimase nädalavahetuse suursündmus oli see, et käisime kauaoodatud Rootsi-tripil. Peika sõber tuli meile vastu ja vedas päev otsa autoga mööda Stocki äärealasid ringi. Tahtsime Aqua-muuseumisse ka minna ent päev jäi mõistagi lühikeseks. Ehk järgmine kord kui pisivenna ka kaasa saan võtta, ta tahaks küll näha hiigelsuurtes akvaariumis erinevate vete kalu näha, minagi tahan 🙂 Seekord oli aga shoppamine primaarsem ja naiste võim määras meie edasise saatuse – kaubanduskeskused!

Trenniriideid, mille järele põhiliselt läksin, muidugi ei leidnud. Soodukaid ka ei olnud, küll aga sain uued teksad, erkroosa ülipehme ja -sooja kampsiku, elektrisinise (elu esimese pikkade varrukatega!) pluusi, seeliku, maika, HMi kulmupliiatsi ja muud pisemat kraami nii HM-ist kui ka Gina Tricost. Ma olen saagiga väga rahul! Mõned neist siin:

67507303001_m

68938900002_m

hmprod (1)

 

 

 

Minu suureks õnneks oli meri vaikne, aga hirmu tundsin juba nädal ette, oli viimane kord Rootsis käies ju tunne, et laev läheb kummuli. Tagasitulles oksendasin terve öö ja uurisin, kus päästevestid asuvad.
Seekordselt reisil esinema ei pidanud vaid naersime lõputult, kuulasime “fantastilisi” karaokelauljaid, nägime palju tuttavaid, ka mineviku armastusi 😀 ja shoppasime “väikesele vennale” komme 😀 Kahju, et ma teisi ja ennast ära ei petnud ning pooled neist ise ära sõin (A)
Esimesed jõulu-rabelemised teemal kelle pere juures ollakse jõululaupäeval ja kelle omas hiljem, on juba peetud 😀 Jõulukaardi ideed olemas, jõulusokkki ripub küünlavalgel akna kohal juba mitu päeva, mistõttu meelitasin eile omale päkapikudki koos külalistega ligi. Tean, tean, et liigvara, aga noooooo missa teed (A)

Alates septembrist olen tahtnud Ita Everi 60. lavaaastast osa saada ja “Teed juuakse kell viis” etendust vaatama minna. Draamateatri piletitega on lugu nagu ikka ja alati kehv. Ülepäeva tsekin pileteid, et ehk ikka muutub miskit, no päris veebruarisse ei viitsi ka bronnida ju. Ja siis see juhtus, ühel täiesti tavalisel päeval vabanes Draamateatri suure saali esimesel rõdul esimeses reas kaks kohta. Ostsin kiirelt ära, jõulukingiks või nii, vaatamata kuupäeva, jõulukingiks või nii, tuleb lihtsalt nii sättida, et sobiks! Tõtt-öelda ei ole ma päris teatris (kui Uuspõllud ja muud monotükid välja jätta) juba aastaid käinud, mistõttu ootan ma seda väga-väga 🙂

kujutlege draakoneid

Viimasel ajal olen mitmeid kordi väga omanäoliste R2 dzääsiõhtutel kuulatud lugude otsa sattunud, sellised heas mõttes haiged lood, niiöelda rütmist väljas palad. Ma ei oska paremini seletada, aga kuulatama panevad need küll. Mul on tõsiselt hea meel, et ka meite maal osatakse teistmoodi muusikat selle kõige paremas tähenduses teha.

Nüüd kuulsin ka juba raadiost nii haiget mainstream-lugu kuid esimesel korral polnud võimalik ei loo nime (katsuge ise kuulates aru saada!) ega esitajat mitte mingil viisil tuvastada, aga nüüd on see juhtunud ja mul kummitab see ja mulle meeldib see, kuulake teiegi: